Partide mugavaks pidamiseks on üsna oluline omada lindlas aasta ringi toimivat veevarustust. Lisaks joogiveele peame igapäevaselt puhastama ka joogi- ja sööginõude all olevad alused, mis teeb meil päevas kokku umbes 30l partidega seotud veevajadust.

Siiani oli lindla veevarustus senini tagatud voolikuga, mis oli elumaja juures ühendatud maja põhitrassiga. Paraku on Eestis enamasti aastas ka mitme kuu jagu päevi, kus temperatuur alla külmumispunkti ja voolik sellistel puhkudel kasutatav ei olnud.

Esimene talv tõime vett toast pangedega. See lahendus oli küll täiesti toimiv aga ühtlasi ka ebamugav. Järgmisel aastal panin pardimajja 300l veenõu koos küttetraadiga. Selline lahendus võimaldas meil soojemate ilmadega veenõu täita ja külmade ajal seda kasutada. Ühtlasi tekitasin ka automaatika, mis partidel sellest lokaalsest nõust joogivee vahetust teostab.

Pardimaja sees olev osa näeb välja selline:

Kirjeldatud lahendus oli juba palju mugavam, kuid endiselt jäi probleemiks, et vahel kippus veenõu tühjaks saama, kuna ununes kas õigel hetkel täita või oli siis lihtsalt piisavalt pikalt järjest nii külm, et voolik ei sulanudki üles.

See aasta tahtsime astuda sammu edasi ja ehitada lindla veevarustuse selliseks, et ka suurte külmadega saaks põhitrassi vett kasutada.

Esimese hooga tulid pähe järgnevad laialt levinud variandid:

• kaevata veetoru külmumispiirist sügavamale (meie puhul umbes 1.2m)
• toru soojustada
• torusse tõmmata sisse küttetraat
• jätta külmaga vesi veidi jooksma

Kõigil neil variantidel on omad plussid ja miinused. Näiteks piisavalt sügavale kaevata põhimõtteliselt küll saaks, kuid seda peaks asukohast tulnevatel põhjustel tegema käsitsi. Lisaks peaks kõik toru väljaviigud välistrassil ja õuekollektori eraldi soojustama või kütma.

EPSist torusoojustus on üllatavalt kalli meetri hinnaga (umbes 4 EUR/m). Lindla trass on kuskil 50m, seega soojustuse kulu oleks umbes 200 EUR. Lisaks peaks osad toru väljaviigud ikkagi kuidagi kütma, kuna seal isolatsioonist ei piisaks.

50m torukütte traati oleks soojustusest veel kuskil 2 korda kõrgema hinnaga, millelele lisanduks jooksev elektrikulu.

Vee jooksma jätmine peaks teoorias toimima, kuid see on põhjavee raiskamine ja eeldaks pidevat ilmateate jälgimist ja vooluhulga timmimist.

Peale põhjalikku probleemi üle mõtistklemist jõudsin mõtteni, et tegelikult ei oleks ju külmumisega probleemi, kui poleks midagi mis külmuda saab – ehk trass tuleb peale igat kasutamist veest tühjendada! Selleks on laias laastus 2 varianti:

• kuskilt otsast pumbaga imeda
• peatrassiga ühinemise kohast kompressoriga lükata

Pumbaga variant oleks olnud keerukam ja nüansirikkam seega otsustasin kompressori kasuks.

Toru (20mm PEM) sai maasse kaevatud umbes 60-70cm sügavusele. Maast väljatulek ja lindlasse minev osa näeb välja selline: Parempoolne toru on hallvee äravooluks.

Peatrassi kollektor majas sai tehtud selline:

Ülemine must voolik tuleb kompressorist, vasakult tuleb peatrassi vesi ja must toru paremal läheb välja aia kollektorisse. Kui oleme väljas veetarbimise lõpetanud, siis keerame peatrassist tuleva vee kinni, lindla juurest vooliku lahti ja teeme umbes minutiks kompressori kraani lahti. Kompressor on ühendatud kiirliitmikuga, mille saab kiirelt lahti kui kompressorit parajasti millekski muuks vaja.

Siiani on see lahendus täitsa hästi toiminud. Veidi jäi kripeldama, et see kraanide lahendus võimaldab vales järjekorras asjade tegemise korral lasta peatrassi kompressori surve, mis võib pumba rikkuda. Hea oleks olnud selline variant füüsiliselt välistada, kas 3 suunalise kuulkraani kasutamise või tagasivoolu klapiga.