Kuidas tagada lammastele mugav olemine ja millal on hea rattaga matkata, kui aastaajad tahavad pea peale minna? Mind ajendas seda postitust kirjutama tänane avastus, et kui viletsas seisus on meie lammaste kasukad, aga ühtlasi tekkis peas seos pikamaa-rattamatkajatega, kes on kimpus raskesti ennustatava ilmaga.

Lõunaeurooplane “lumevangis”

Võõrustame aeg-ajalt läbi Warmshowersi nimelise keskkonna pikamaa-rattamatkajaid. Nendest üks, itaallane Paolo oli meie juures eelmisel aastal mai keskpaigas ja pidi jääma paariks ööks lumevangi, sest ta polnud arvestanud sellega, et mai keskel võiks siinkandis lumi maha tulla. Eestlase jaoks ei näe pilt just lumevangi moodi välja, pigem sadas hommikul maha natuke valget ollust, mis õhtuks ära sulas. Aga meie polnud ka parasjagu rattamatkal.

Foto: Paolo, https://www.facebook.com/polaroundtheworld/

Üks rattaga meid külastanud Brasiilia noormees lõpetas mais lumesaju tõttu paari päeva järel oma jalgsimatka mööda RMK matkateed.

Talled sündisid meil eelmisel kevadel märtsi lõpus ja olid planeeritud nii, et suurem külm ja lumi oleks möödas. Aprilli lõpus aga nägid talled ka lumiseid olusid ja miinuskraade.

Hiljuti sain Warmshowersi kaudu kirja ühelt austraallaselt, kes küsis, et millal siinkandis ilm rattamatkaks sobilikuks muutub. Mida sa oskad kosta? Kellele sobib hiliskevadine külm ja lumi, saab igatahes hakkama, aga kes on harjunud soojema kliimaga, ärgu enne juunit stabiilset sooja lootku? Sooja all pean silmas, et päeval on plussis .-) Jaanipäevadel on öökülmi viimasel ajal olnud küll.

Uue aasta oleme kahel viimasel aastal võtnud vastu kümblustünnis plusskraadidega või nulli juures, aga oktoobris on olnud külm ja lumine.

Kui su kõige umbuslikum lammas tahab sügamist, on karjas nahaprobleem!

Nüüd tagasi lammaste juurde. Meie lambad elavad aastaringi õues ja püganud oleme neid seni aprillis-mais, vastavalt võimalustele ja oskustele. Nad on harjunud meiega pidevalt lähedalt kokku puutuma ja on väga sõbralikud.

Aga kas lammas ikka tahab seepärast sügamist, et ta on suur sõber? Kui meil suviti on olnud häda sügelistega, olen märganud, et muidu mitte väga sõbralikud lambad lasevad ennast omanikel mõnuga sügada. Ja paraku muutub omanik seeläbi parasiitide edasikandjaks lambalt lambale, sest sügada tahavad ju kõik korraga!

Talvel on lambad kenad villased. Pealtnäha ja võhiklikule silmale pole häda midagi:

Talled kasvatasid aastavahetuseks kenad kasukad selga:

Aga mis toimub kasuka all, kui sügisest saati on vaheldumisi sadanud lund ja vihma, läinud külmaks ja jälle sulanud ja nii pidevalt, kuni veebruari keskpaigas saabus paari nädala pikkune korralikum pakane?

Toimub aktiivne bakterite elutegevus, mistõttu vill naha lähedal kopitab ja laguneb; keskkond on soe ja niiske ja kole. Pooltel meie lammaste selgadel on sellised laigud, kui seljapealne vill natuke lahku tõmmata:

Vill tuleb kitkudes lihtsasti lahti ja on krussis:

Lambale niisama peale vaadates midagi ei näe, kogu värk on korralikult peidus, vill tuleb keskelt eemale tõmmata:

Kirjanduse põhjal on tegu bakteriga nimega Dermatophilus congolensis, inglise keeles nimetatakse seisundit ka rain scald. Ja oo üllatust, meil varem probleemiks olnud sügelise Psoroptes ovis olemasolu soodustab mõne allika väitel ka talvise häda esiletulekut, kuna nahk on juba kahjustunud (Allikaks The Sheep Keeper’s Veterinary Handbook). Vt ka Wikipedia artiklit.

Millal siis muutlikus kliimas pügada? Kas sõbralik lammas on õnnelik lammas?

Mõeldes lammaste sügamise-kallistamise kui väga hea parasiitide edasikandmise mooduse peale, tekib küsimus, et kas lammastega sõbrustamine ikka teeb neile head. Omanikule mõjub lambaga suhtlemine kahtlemata teraapiliselt…

Ja millal siis pügada, et lammaste heaolu maksimaalselt tagada?

Pügaks septembris, aga kui oktoobris tuleb pikemalt -10 kraadi ja lumi ja tuul, hakkab lammastel õues külm ja toiduvajadus suureneb järsult. Toidumuutused tuleb teha järkjärgult, aga elu näitab, et sügisene külm tuleb pigem järsku. Ja kaob sama järsku.

Pügaks aprilli lõpus, aga kui lammastel on talled ja ilm läheb järsku külmaks, peab utt endale toidust järsku rohkem energiat hankima ja ei pruugi tallele piisavalt piima anda. Ja jällegi, toidumuutused tuleb ju teha järk-järgult.

Sama hästi võib mais juba tulla mõni varajane kuumalaine ja pügamata lambal on siis ju ebamugav.

Selge on, et juunist kuni suve lõpuni väga pügada ei taha, sest sisselõiked võivad minna mädanema ja meelitavad ligi ka igatsugu kärbseid.

Selge on ka see, et meie praeguses seisukorras villaga pole ilmselt midagi peale hakata ja lambanahaks selline selg ka ei sobi. No palun, kes soovib?

Selle postituse lõpp jääb veidi lahtiseks, sest meil paari lambaga pole vahet, eks pügame aprillis ära ja hoiame silma peal, aga suurtel karjadel on muutliku ja sajuse kliimaga kohanemine ilmselt korralik väljakutse. Siinkohal tuleb tõdeda, et Ann-Mari Anupõllu ettekanne sügisel Toosikannul oli väga asjakohane.

Ühtlasi tasub hobikarjadel ja ka loomateraapiat pakkuvatel kasvatajatel niiskes-muutlikus kliimas mõelda tõsiselt selle peale, et kes konkreetses olukorras see põhiline parasiitide edasikandja ikka on.